Minu vahetusaasta Austraalias

2019/2020

Pere

Perega kohtumist kartsin ma kõige rohem, sest mis siis kui me ei sobigi. Lennujaamas olid mul vastas vaid mu hostema ja üks hostõdedest, hostisa ja teise hostõega kohtusin kodus. Autoreis oli Brsbane-st koju natuke üle tunni. Auto sõit oli muidu okei, kuid vahepeal tekkis piinlike vaikusi. Teel koju oli neil vaja ka poest läbi käia, seega sain kohe ka mõne kohaliku poe ära näha. Koju jõudes näidati mulle ära mu tuba ja natuke ka maja, kus mis tuba on (Eestis on muidu magamistoad ülemisel korrusel, kuid siin on üleval just köök ja elutuba). Kuna ma olin nii kaua lennanud (ja ma ei maganud viimase lennu ajal) siis olin üpris unine. Ütlesin oma perele, et lähen pakkin veits asju lahti, kuid üks hetk tuli selline uni, et magasin ikkagi umbes 2-3 tundi. 

Nüüd (27.07.2019) kui olen siin umbes kaks nädalat olnud käin juba maja peal ringi ilma, et ma midagi kardaks. Ise midagi külmkapist võtma minna tundub ikkagi veidi imelik veel, kuid harjun tasapisi. Basseini ma veel küll minna ei saa, kuid see on okei. Õues terrassil käin ma ka tihti istumas ja vaadet nautimas. Mind on ka hobuste juurde lubatud, aitan neid muruplatsilt mäest üles treening alasse viia, neid puhastada ning pärast ka mäest alla tagasi muruplatsile viia. Ratsutama pole veel läinud, sest vajan selleks oma vanemat hostõde kõrvale, kuid ta on pidevalt hõivatud. Mingi hetk plaanin kindlasti minna, kuid mul on piisavalt aega, seega pole seda hetkel taga ajanud.

Kool

Esimese koolipäeva hommikul olin ma küll suht närvis, kuna ei teadnud, mis mnd ees ootab. Kooli jõudes tuli mulle kohe keegi vastu, tervitas mind ja ütles, et ma temaga kaasa läheksin ning tutvuksin ühe teise vahetusõpilasega. Ma kartsin juba enne kooli minekut, et ma olen ainus vahetusõpilane, kuid see, et seal oli keegi veel, kes oli uus oli minu jaoks vaid tore uudis. Kohtusin siis tüdrukuga Brasiiliast. Meid saadeti ühte ruumi, kus pidime veel ootama kedagi. Meiega liitus veel üks tüdruk, kuid Saksamaalt. Kuna ma ei teadnud enne kooli, et kas ma olen üksi või mitte oli tore näha, et minuga samasse kooli tuli veel vahetusõpilasi. Kuid see pole veel kõik, meile öeldi, et poisid alati hilinevad ja me ootasime veel ühte õpilast. Meiega liituski siis üks poiss ka Saksamaalt.

Esimese asjana tutvustasime end ja siis tutvustasid erinevad inimesed meile, kes nad on ja mida teevad (kooli juhtkond enam vähem). Meile räägiti ära kooli süsteem ja kõik need erinevad hooned (neid on tõsiselt palju, panen lõpu ka pildi). Kuna mina olen harjunud ühe hoone ja kolme korrusega siis tundus algul natuke hirmutav, et seal pole korruseid vaid lihtsalt väga palju erinevaid hooneid. Neil on ka tundide nimetuse asemel perioodid (panen lõppu pildi, mis moodi täpselt kõik on). Meil on kaks lõuna pausi: morning tea ja lunch. Kogu see jutustmine võtti ära esimesed kolm perioodi, kuid me saime minna ka sööma ja siis pidime minema viimasesse tundi, mis tunu´dus meie kõigi jaoks veits hirmutav. Meile anti ka oma klassist üks õpilane (buddy), kes pidi siis aitama meil õigesse hoonesse ja klassi minna ning meid ka natuke oma sõpradele tutvustama või aitama meil vähemalt natuke sõbruneda. Minu buddy oli küll tõsiselt tore, kuid juba praegu ma temaga enam väga ei suhtle. Minu esimeseks tunniks oli IPE ehk Intoduction to Physical Education (see on nagu inimeseõpetus või siis kehalise kasvatuse teoreetiline osa). Koolis mind õpetajad väga ei tutvustanud, kuid mõni seda siiski tegi. Enamus klassides olin lihtsalt nagu tavaline õpilane ja mõnes siis tutvustasin ennemst ise. See, et ma olen Eestist on kõigi jaoks üllatus, sest nad ei teagi sellist riiki. 

Sõprade ja uute tuttavate koha pealt nii palju, et neid ikka leidub, kuid kõige rohkem suhtlen hetkel siiski teiste vahetusõpilastega, sest nad saavad vähemalt aru, kui ma midagi räägin, et on imelik või eksisin jälle ära. Siin on iga tund erineva klassga, seega ei ole mul nagu ühte kindlat klassi, mis oli Eestis. Siin on küll aga eraldi care class, kuid selle põhimõttest ei saa ma siiani aru. Sõbrad tekivad mul erinevatest klassidest siis, kui inimesed ise minuga rääkida tahavad, sest enmus hoivad veits eemale, kuigi need kes rääkima tulevad on siiski väga toredad. 

Asukoht

Kohaga kus ma elan olen täitsa rahul. Ma elan küll teistest eemal, kuid mul pole selle vastu midagi. Lähimasse asulasse on umbes 10 minutit, mis oli mul ka Eestis, see asula meenutab ka Eesti oma natuke, kuid siin on rohkem erinevaid restorane. Bussi liiklust siin küll väga pole, kuid saab hakkama. Lähim raudteejaam on ka umbes poole tunni kaugusel. Jala ei saa ma siit küll väga kuskile, kuid pole midagi parata, Austraalia on suurem kui Eesti. Lähim pood on ka asulas see, seega poodi minekuks tuleb sinna sõita. 

Hommikul kooli minekuks pean ma küll mäest umbes pool kilomeetrit üles jalutama, kuid pole midagi teha, siin ongi mäed (nende jaoks on need vaid künkad siin ümberringi, kuid minu jaoks täielikud mäed). Koolibusse on siin muidugi palju ja need sõidavad igas erinevas suunas.

Rand pole ka nii kaugel nii et saan ka rannas vahepeal käia (kui hostema viitsib sõita😂).Ühe korra me juba käisime, kuid siis ma ujuma ei läinud, sest oli liiga külm.

Minu kooli plaan ja kõik erinevad hooned

Päevaplaan